JUTUJAHT – “Jõuavad kohale järgmisel päeval”

See lugu sai kirjutatud osaledes Jutujahil. Kutse jutujahile. Tuli välja mõelda ilukirjanduslik lugu, mis Jutujahi ette antud pealkirjaga haakuks. Sellel korral oli pealkirjaks “Jõuavad kohale järgmisel päeval”. Meil oli reegel, et enne oma kirjatüki kirjutamist ei tutvu teiste kirjatükkidega. Loo kirjutamisel seadsin eesmärgiks kirjutada nii nagu ei ole varem kirjutanud. Nii sündis see lühijutt lastele kuid seal on peidus mõned mõtteterad lastevanematele. Loomulikult läks see ilukirjanduslik üllitis projekt96 ridadesse kirja. Soovitan uurida ka teiste osalejate kirjatükke samal teemal, leiab põnevaid lugusid Lendav Konn, Epp, Aivi Lond, Tegelinski, Koduperenaine, Indigoaallane, Hõbe Sulg, Kaamos, Raisakull, Lendav, Marca, Bianka, Maalimaparandaja !!!

Jõuavad kohale järgmisel päeval

Mirian süvenenult joonistab oma toas. Mirian armastab loomi ja armastab joonistamist. Kodus on neil kass Miki, koer Kustav ja hamster Sips. Hamster elab venna toas suures puuris. Kustav on alati koos isaga nagu oleks mingi nähtamatu paelaga isa jala küljes kinni. Miki jalutab mööda maja ringi ja on seal, kus talle meeldib olla. Ta tahaks venna tuppa ka minna, aga sinna ei tohi. Ühel korral salamisi pääses ja siis üritas puurist hamstrit kätte saada. Õnneks vend jõudis õigel ajal tuppa ja hamster sai päästetud. Vedas väiksel Sipsil.

Miki nurrub Miriani voodis ja Mirian proovib teda joonistada. Pildil olev loomake meenutab kassi, aga ei ole päris kassi moodi. Mirian vaatab voodil olevat Mikit ja paberil olevat Mikit.

“Midagi on valesti. Äkki peaks suuremad vurrud joonistama ja kohevama saba? Aga kuhu on kadunud pruun vildikas?”

Mirian jalutab voodi juurde, silitab kassi ning tõmbab voodi alt välja suure mängukasti. Järjest tõstab mänguasju põrandale ja lõpuks leiab kasti põhjast kadunud vildika. Tegelikult on seal neid vildikaid rohkem ning Mirian korjab kõik hoolikalt kokku ning läheb istub laua taha. Süvenenult hakkab edasi joonistama kuid tema joonistamist katkestab tuppa astuv ema.

“Mirian, sa pidid ju koristama hakkama.”

“Ema, oot ma kohe hakkan koristama. Tahtsin enne pildi valmis joonistada, aga Miki ei taha kuidagi välja tulla.”

Ema seisatab laua kõrval ja uurib pilti. Võtab pruuni vildika ja teeb pildil oleva kassi ilusamaks.

“Kas nüüd on Miki moodi?”

Mirian vaatab rõõmustades pilti ning noogutab agaralt.

“Väga hea. Nüüd on pilt valmis ja saad koristama hakata.”

Ema lahkub toast ja Mirian vaatab pilti. Kiiresti joonistab paberinurka pisikese hamstri. Tegelikult oleks tahtnud joonistada ka koer Kustavit, aga Kustav oli koos isaga pargis jalutamas. Ohates pani Mirian pildi riiulile.

“Kas tõesti pean nüüd koristama hakkama. Miks üldse peab koristama? Alati peale koristamist on nii raske asju üles leida. Palju parem on ju kui kõik asjad on laiali. Leiab kohe kiiresti kõik üles. Milleks koristada, kui varsti kohe on uuesti mõnda asja vaja?”

Mirian haarab põrandal lebava nuku ja hakkab seda mängukasti panema kuid siis jääb mõtlikult nukku vaatama.

“Sulle ju ei meeldi olla pimedas kastis. Mulle ka ei meeldi pimedad ruumid. Hirmus hakkab.”

Nukk vaikib.

Mirian vaatab toas ringi ja hakkab kiirustades askeldama. Korjab maas olevad mänguasjad üles ja hakkab neid ritta seadma riiulitele ning aknalauale. Pisemad asjad laotab kirjutuslauale. Pehmed mänguasjad kõik hoolega paneb voodile ja osad teki alla. Tühja mängukasti veeretab voodi alla ning istub voodile Miki kõrvale.

“Emmmeee, emmmeeeee, mul on koristatud. Tule vaata.”

Mõni hetk hiljem astub ema tuppa ja jääb hämmeldunult tuba vaatama.

“Mirian, sa ei ole ju tuba koristanud. Koristatud tuba ei näe küll selline välja.”

Mirian vastab tõsise häälega, “Mänguasjad ei taha olla pimedas kastis.”

Ema jääb mõttesse.

“Tead, mul on sulle üllatus, aga ma võin seda öelda siis kui oled oma toa ära koristanud.”

“Üllatus. Aga mu tuba on juba koristatud, siis saad juba öelda.”

“Ei saa.”

“Miks ei saa?”

“Sest su tuba ei näe välja nagu seda oleks koristatud. Aga teeme nii, et osad mänguasjad jäta riiulitele ja aknalauale. Aga kirjutuslaualt ja voodist pane ilusti asjad mängukasti. Siis saan öelda, mis see üllatus on. Sobib?”

Mirian natuke mõtleb. Noogutades sikutab voodi alt mängukasti välja ja ei märkagi ema lahkumist. Mängukasti veeretab kirjutuslaua juurde ja pühib laualt mänguasjad mängukasti. Siis Mirian veeretab mängukasti voodi juurde ja ronib ise voodile. Lennutab järjest pehmed mänguasjad kasti. Selle peale Miki ehmub ja jookseb toast välja. Lõpuks jääb voodile üks pehme jänku. Tudujänku. Mirian lükkab mängukasti voodi alla.

“Ärge muretsege, homme võtan teid kohe hommikul välja. Jätan mängukasti natuke voodi alt välja, siis ei ole teil siin nii pime ja hirmus. Huvitav, mis üllatus emal on. Viimati oli üllatus pappkast ja selles oli pisike kutsu Kustav. Kas sellel korral on ka pappkast ja keegi on seal sees?”

Mirian jookseb kööki ja tunneb magusat lõhna. See vist tuleb ahjust.

“Emme, mul on koristatud. Ausalt. Kui ei usu mine vaata mu tuba. Mis see üllatus on?”

Ema lõpetab nõude pesemise ning tõstab koogi ahjust köögi lauale. Õunakook, vanaisa lemmik. Mirian vaatab kooki.

“Kahju, et vanaisa seda kooki süüa ei saa.”

“Kusjuures saab. Üllatus ongi see, et homme tulevad vanaisa ja vanaema külla. Paar tundi tagasi helistasid. Neil on natuke abi vaja ja tegelikult homme ootab sind veel üks üllatus.”

“Veel üks üllatus? Aga vaat kui hea, et ma mänguasjad ilusti riiulitele panin, ei pea neid homme mängukastist otsima ja saan neid kohe kiiresti vanaemale näidata. Üks karu ja üks nukk ja üks teine nukk ei taha enam paljad olla, tahavad riideid. Äkki vanaema mõõdab nad üle ja kodus õmbleb. Eelmine kord tõi väga ilusa kleidi tudujänkule.”

Ema muigab.

“Kas soovid midagi süüa enne magama minemist?”

Mirian haarab laualt õuna.

“Ei mul läks üllatuste peale isu ära, aga võtan õuna kaasa. Äkki see isu tuleb tagasi, siis saan kohe õuna närida.”

“Olgu, aga mine pese hambad ja nägu. Tuduaeg on kohe varsti käes. Mul veel siin natuke toimetamist. Vanaisa ja vanaema peaksid homme hommikul kohale jõudma.”

Mirian kiirustab vannituppa. Oma tuppa jõudes avastab, et õun on kuhugile kaduma läinud. Päeval tuppa toodud banaan lebas riiulil, seega näljahirmuti oli olemas. Mirian puges voodisse. Ootas pikisilmi vanaisa ja vanaemaga kohtumist. Neil on kodus väga palju loomi ja nad alati räägivad oma loomadest. Vanaemal on väga huvitav tuba, kus on palju riidetükke, nööpe ja veel palju asju. Alati vanaema toob mitu kleidikest Miriani mänguasjadele. Tudujänkut kaisutades jäi Mirian mõtlema.

“Täna on täna. Järgmine päev on homme. Vanaisa ja vanaema jõuavad kohale järgmisel päeval. Kui ma kiiresti magama jään, siis see järgmine päev jõuab kiiremini kohale.”

Mirian pigistas silmad kõvasti kinni kuid und ei tulnud.

“Miks on seda järgmist päeva nii raske oodata? Ja järgmisele päevale tuleb veel järgmine päev. Huvitav, mis üllatus vanaisal ja vanaemal on. Kas see üllatus on pappkastis? Äkki ei ole kasti. Äkki on mõni mänguasi, aga milline? Miks on üllatusi alati nii raske oodata?”

Selle väikse tüdruku peas oli äkki nii palju küsimusi. Nende küsimuste saatel Mirian lõpuks uinus. Miki piilus ukse vahelt, et kas mänguasjad lõpetasid lõpuks lendamise. Vaikus. Miki hiilis vaikselt tuppa ning hüppas voodile. Keeras ennast Miriani jalgade juures kerra ning hakkas vaikselt nurru lööma. Tema ei teadnud mitte midagi järgmistest päevadest või kes jõuavad kohale järgmisel päeval. Ei teadnud ta ka seda, et milline üllatus on saabumas ja et see üllatus on ka tema jaoks üks suur ootamatu üllatus. Üllatus, mis muudab kogu selle pere järgnevaid päevi.

7 comments

  1. Hästi selge mustriga lihtne ja mitte üleliia moraalitsev lugu. Muide, mulle tuli meelde, et kui ma väike olin, siis muretsesin üsna tihti mängusajade heaolu pärast, mõtlesin, kas neil mitte hirm või külm või ehk hoopis üksi olla pole. Näib, et see on ka teiste laste mure olnud.
    Aitäh!

    Meeldib

    • Tänan tagasiside eest! Mul on ülimalt hea meel, et kogemata selle Jutujahi teema leidsin ning põnevusega ootan juba uusi üllatavaid pealkirju. Aju on stardivalmis 😀

      Aga jah, korraks sedasi kirjutades lapsepõlve põigata oli endalegi huvitav. Minul oli joonistatud paberile mingid tegelased ja tundsin muret nende heaolu üle. Oma lapsel olid ka mingid pehmikud, kelle eest ta hoolt kandis. Et jah, huvitav kuidas lastena oleme empaatilised mänguasjade suhtes ja vanemaks saades reaalse eluga tutvudes see omadus hääbub. Ainult kirjutades kirjaridadena ärkab see veel ellu.

      Meeldib

  2. Olen Mirianiga nõus: koristamine on probleem!
    Ja lahenduste leidmine näitab loomingulisust 😉

    Meeldib

  3. Nii armas lugu 🙂
    Ja mis mulle eriti meeldis, et ühest pealkirjast saab nii erinevat välja võluda. Nii igavikuline teema, kui ” tee oma tuba korda”..:)

    Meeldib

    • Ülimalt äge on lugeda kõigi osalejate lugusid. Üks pealkiri ja nii palju erinevaid lähenemisi. Kes kuidas mis nurga alt läheneb, põnev, põnev. 😀 Ootan põnevusega uusi pealkirju ja muidugi kõigi osalejate lugude lugemist 🙂

      Meeldib

  4. Aga mulle meenus selle looga seoses see kuidas mina lapsena kassi joonistasin. Tegin ilusa triibulise kassi. Ema tuli vaatas ja imestas, et miks ma ütlen, et kass triibuline on, kui tegelikult on see üleni pruun. Ma siis selgitasin, et triibud on lihtsalt väga tihedalt. Oh neid täiskasvanuid ja nende piiratud võimeid näha tegelikkust..

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s