40 päeva järjest kirjutanud

Nüüdseks olen 40 päeva järjest kirjutanud ehk 40-ne päeva jooksul iga päev avalikustanud blogis ühe postituse. Alguses oli eesmärk 30 päeva iga päev postitada kuid kui see siht sai tehtud, siis otsustasin veel edasi punnitada. Jah, otseses mõttes viimastel päevadel olen õhtuti istunud väsinuna arvuti taga ja üritanud blogipostitusi punnitada. Öeldakse vist, et punni, punni, saad suurema junni. Aga kirjutamise osas see asi ei kehti. Selle punnitamise lause kohta tahaks öelda, et ehk on tegemist vedeliku puudusega kui peab miskit punnitama. Äkki mul on ka mingi asja puudus tekkinud selle kirjutamismaratoniga?

Ideede osas ei ole puudust, sest tegelikult iga päev tekib mõni huvitav mõte, mida tahaks blogis vaikselt veeretada. Kuid mida aeg edasi, seda raskem on vormida mõtteid blogis loetavaks tekstiks. Aju on sellest maratonist väsinud ja tegelikult juba ammu näitab mulle keskmist sõrme. Mina põikpäisena ignoreerin seda keskmist sõrme ja punnitan silmad punnis edasi. Ega jah, väsinuna arvuti ekraani jõllitamine ajab tõesti silmad punni. Üritad näha kirjaridasid, mida veel ekraanile pole manatud.

Täna lõppes ülikooli teine sess. Küllap seegi jätab oma jälje, sest aju on nagu tühjaks pigistatud sidrun. Mida tänasest päevast mäletan? Hmm, esimesena meenub hommikul kohatud vares, kes usinasti mängis tänaval lebava korgiga. Lihtsalt seisin ja unustavalt jäin teda jälgima. Peale meie varese Keko lahkumist paratamatult märkan linnapildis ja looduses vareseid. Algselt tõi see pisarad silma, sest kohutavalt igatsesin Kekot. Selle linnuga oli mul algusest peale väga eriline ja sügav side, mis ajaga aina kasvas. Keko õpetas mulle väga palju ja olen tänulik, et elu sellise laheda linnuga tutvumist võimaldas. Mingist hetkest see kurbus asendus rõõmuga. Kohati kummaline. Kohati jällegi väga tore. Kui näen vareseid, siis võimalusel peatun ja jään neid jälgima. Alati tuleb naeratus näole, sest näen neid samu käitumise mustreid nagu Keko tegi. Nagu ta oleks endiselt sellisel kujul alati olemas. Ka Keko armastas mängida pudelikorkidega. Tegelikult talle meeldis paljude asjadega mängida. Kunagi tulevikus kirjutan pikemalt, kui lahe oli elu koos varesega. Unustamatu kogemus. Palju kakat, igale poole peidutatud toiduraasukesed (tapeedi all, jalanõudes, padja all, teki all, joonistusmappide ja muude asjade vahel), lõhutud tapeedid jne.

Edasi juba koolipäev. Hea, et varest uurides hiljaks ei jäänud. Ega ei mäletagi rohkem midagi, sest nii palju uut infot on ajule liig mis liiga. Paras pudru ja kapsad. Ainuke asi mis peas vasardab – järgmiseks sessiks on nii palju asju vaja ära teha. Jeah, õpilase elu on natuke harjumatu. Jällegi ajaga võidu jooksmine, et kas ikka jõuab kõik vajaliku õigeks ajaks tehtud. Hetkel olen pigem kõige rohkem mures seoses inglise keelega. Need loengud on kaks korda nädalas sessi väliselt ja ma ei olnud selle koormusega algselt arvestanud.

Täna üle pika aja sattusin POTS teemades suhtlema ning korraks pidin piiluma suletud Potsiku blogisse. Tõdesin, et see ikkagi on vaja kuidagi korda saada. Enne blogide sulgemisi tõstsin erinevatel platvormidel eraldi seisvad POTS blogid kokku ühte kohta. Selle tulemusena tekkis kaos. Tean, et Potsiku blogist oleks abi inimestele, kes on saanud POTS diagnoosi kuid mul ei ole jõudu ja tahtmist selle blogi korda tegemisega maadelda. Tegelikult korra üritasin ja siis loobusin, liiga suur amps. Kõik postitused tuleb läbi lugeda ja parandada, neid oli algselt kokku üle 200. Mingi osa sain tehtud ja siis enam ei suutnud. Võimalik, et ma ise ei soovi POTS teemades olla.

Jah, mul on see diagnoos juba üle 12 aasta, jah, olen juba väga štaasikas POTSik, aga ikkagi periooditi üritan ignoreerida seda, et millised lood mu tervisega on. Kahjuks kooliga seoses on karm reaalsus jälle turjale hakanud koputama ja POTS tahab vägisi endast aina rohkem märku anda. Loogiline, keha pole sellise koormusega harjunud ja selline asi POTSile ei sobi. Hommikul bussile kiirustades tekkis tunne, et kohe varsti saan südari. Suhteliselt tobe, et korraks tunned ennast juba inimesena, naudid inimeste keskel olemist ja siis hakkab mingi asi seda varjutama. Elukestev võitlus. Kunagi ei tea, millal jälle kõik on läbi ja tuleb jälle jääda tervise tõttu ooterežiimile. Vähemalt saan öelda, et äge oli kuni kestis. Nautisin teadlikult igat hetke.

Ja eks ka see kirjutamise maraton on omamoodi nauditav protsess. Kuigi ehk jah vahepeal torisen ja hädaldan, siis tegelikult sedasi enda proovile panek on õpetanud nii mõndagi. Hetkel pole otseselt paika pannud, et kui pikaks seda maratoni venitan. Mõtetes mõlgub kaks numbrit, aga sinnani on nii pikk tee. Karta on, et mingi hetk mu aju ei näita keskmist sõrme vaid lihtsalt jalutab minema. Kuigi, kuhu tal ikka minna on. Nii et vist ikka veel jätkan seda kirjutamise maratoniga, eks näis kui pikalt vastu pean.

Tänaseks on postitus tehtud ja aeg magama minna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s