“Torgitud süda” (69/96)

Paratamatult tuleb elus ette tahtlikult või tahtmatult südamete torkimisi. Oleme ju kõik tundnud mingil määral oma südames valusaid torkeid. Vahel on need füüsiliselt tervise tagajärjel. Vahel on need hingeliselt. Vahel on need sellised pisikesed ja vaevumärgatavad. Vahel on tunne nagu sada nõela korraga torgiks ning see valu on väljakannatamatu. Ja vahel oleme ise need julmad torkijad.

Jällegi olen olukorras, et tahaks nagu kirjutada ja nagu ei tahaks ka. Tagasilöök vaimse tervenemise teekonnal on nagu ta on. Mis tekitas tagasilöögi? Nädalaid tagasi alanud sündmuste ahel. Kui lugeda viimase aja postitusi, siis on selgelt näha, et miskit häirivat on mu elus toimumas. See on lükanud mingi vastiku kivi vaimse tervenemise rajale. Ei tea nagu ise ka, kuidas siis sellesse kivisse suhtuda. Kas minna vasakult mööda või minna paremalt või ronida sellest üle. Või äkki peaks selle üldse eest ära veeretama. On see lugu, kuidas ta on, aga reaalsus on see, et natuke keeruline on nüüd oma asjadega toime tulla. Depressioon on väga maias selliste keerulisemate sündmuste peale ja juba vaikselt hakkab pahandust tegema. Ei taha kooli minna, ei taha kooli asju teha, ei taha inimestega suhelda, ei taha projekt96 asjadega tegeleda, ei taha üldse asju ajada. Ja ei taha ka siin kirjutada, mida hambad ristis ikkagi teen, sest ma ei annaks hiljem endale andeks, et kirjutamise maratoni tegelikult nii tühise teema pärast katkestasin. Kas tegelikult on tegemist tühise teemaga? Ei, see on vastik teema, kus on olnud palju nõelu ja torkimisi. Neid torgitud südameid on selles loos liigagi palju. Mina olen saanud torgitud ja olen ise olnud torkija.

Ei olnud erilist soovi midagi teha, sest südames olid reaalselt valud. Eks viimastel päevadel oli süda saanud natuke liigselt töötamist nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Pikalt enesega vaieldes lõpuks otsustasin teha nõelviltimise teraapiat kuna üleelmisel päeval oli see väga hästi mõjunud. Tahtsin proovida üht huvitavat nõelviltimise moodust ja vajasin piparkoogivorme. Nuta või naera, aga kapist leidsin vaid ühe südame kujulise. Siis meenus, et eelmisel aastal viskasime roostetavad piparkoogivormid ära ja järgi jäi plastikust süda. Mis siis ikka, kui süda siis süda. Täpselt teemasse ka.

Poroloonile sai asetatud piparkoogivorm. Erinevat värvi villakiud harutasin sõrmede vahel peenemaks ja segasin omavahel kokku. Saadud segu asetasin vormi ja asusin viltimisnõeltega torkima. Endal füüsiliselt südames valud, mõttes südamevalud ja samal ajal usinasti torkisin vildist südant – tundus korralik kombo. Tegelikult oligi omamoodi teraapia ja kui südame valmis sain, siis oli enesetunne tunduvalt parem. Valmis üks süda, millesse sai peidetud palju erinevaid mõtteid ja analüüse. Selle südame panen oma aega ootama ja ehk tulevikus saan seda kasutada millegi loomisel.

Huvitav on see, et projekt96 puhul aina enam asjade tegemiste käigus saavad asjad mingi loo. Kas siis see asi jookseb kokku mu elu sündmustega või siis mõne mõttega. Mõne asja puhul saaks lahti kirjutada väga pika loo. Ka sellest südamest kirjutama hakates hargneks lahti üks väga pikk lugu.

Mis aga oleks hetkel loo moraal? Kas südamete torkimise tagajärjel võib sündida midagi ilusat? Ma arvan küll. Kuigi kogemus võib olla ebameeldiv ja sisemaailma raputav, siis alati igast kogemusest on midagi õppida. Ehk oleme targemad ja oskame paremini oma südant nõelte eest kaitsta või ehk ise ei kipu enam nõelaga liigselt vehkima. Ja vahel läbi kogemuste jõuamegi kuhugi, kuhu jõudma peame.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s